Armastusmälestused võivad meie mõtetes püsida aastaid ja me kõik tahame põletada ja valusad mälestused kõrvale heita, et saaksime need kõik unustada. Kuid kas peaksite tõesti vanu armastuskirju põletama?
Doniv Whitgreen paljastab, miks me ei peaks kunagi armastuse mälestusi ja vanu armastuskirju minevikuheidetest minema viskama. Ta põletas oma vanad armastuskirjad juba koolis käies ja kahetseb seda isegi tänapäevani.
Oleme kõik olnud armumälestustes ja neist väljas, iga natukese aja tagant on südamelöögid ja valud.
Teil võib olla mitu varasemat armastajat ja palju erilisi kogemusi, mida olete nendega jaganud. Ja iga kord, kui me lahku läheme, vihkame oma endisi inimesi või oleme liiga valus valu ületamiseks.
Olin paar korda elus armunud. Minu esimene lahku minek oli kõige valusam ja see tuleb mulle kõige rohkem meelde.
See tuleb mulle meelde mitte armastusest ega vihkamisest, vaid seetõttu, et mul pole sellest suhtest ühtegi armastusmälestust. Mul pole kaarte, kuivatatud lilli, armastuse märkmeid ega fotosid.
Nädal pärast temast lahku minekut korjasin kokku kõik tema vanad armastuskirjad, kingitused, märkmed ja fotod ning tegin sellest lõkke. Toona tundus see hästi ja arvasin, et tema mälestuste põletamine on parim viis kaotatud armastusest üle saada.
Igatsesin mõnda aega tema vanu armastuskirju ja kaarte lugeda ning mõne aasta pärast unustasin peaaegu, kuidas ta välja nägi. Muidugi sain teda mäletada, aga see oli lihtsalt ebamäärane mälestus.
Tutvusin aastate jooksul mitme naisega ja iga kord, kui lahku läksin, leidsin, et see on talutav. Ma ei pidanud nende armastusmälestusi maha põletama nagu esimesel korral. Kõik mu romantilised armastusmälestused on mu pööningul isegi tänaseni sinisesse pagasiruumi lukustatud.
Ma näen neid aeg-ajalt ja naeran selle üle. Kuid ma tunnen end üsna rumalana, kuna olen oma esimesed armastuskirjad maha põletanud. See pole armastus, mis mul tema vastu on, vaid mälestus valust ja õnnest, mida olin kogenud, kui esimest korda teadsin, mis armastus end tunneb.
See oli suurepärane mälestus, sest olime kursusekaaslased ja tundide ajal tavatsesime edastada armastuskirju. Sellest on möödunud aastaid ja ma ei mäleta, mida ma oleksin võinud nendesse väikestesse armastuse märkmetesse kirjutada. Ma mõtlen sellele rohkem kui tema peale. Mul on slämmi raamat, kuhu ta on kirjutanud mulle märkuse ja see on kõik, mis temast jääb.
Minuga oli probleemiks see, et olin alati nii palju muretsenud ideaalse leidmise pärast, et olin unustanud kõik kogemused, mis mul teekonnal on olnud. Mäletan, kuidas mu esimene tüdruksõber kinkis mulle pärast meie esimest romantilist suudlust pudru armukirja. Ma ei mäleta, mida see ütles. Ma soovin ainult, et mul see veel oleks.
Potsatasin nädal tagasi oma esimese tüdruksõbraga. Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Asjad olid erinevad. Rääkisime nagu vanad sõbrad ja see oli hea. Ei mingeid halbu tundeid ega lõhet. Olin temaga kohtunud kümnendi pärast. Minu jaoks tundus temasse põrkamine esimest korda kellegi vastu. Ma ei suutnud meenutada liiga palju armastusmälestusi meie kohta, ehkki ta meenutas mulle mõnda juhtumit ja vanu armastuskirju.
Küllap olid tal klassist veel minu vanad armastuskirjad ja armukirjad. See mõte ei tekitanud minus end seest sooja ega hägusana, see tekitas minus rumalust ja rumalust. Ta oli neid aastaid mälestuseks hoidnud ja suutis neid kõiki meenutada ning selle üle naerda. Ma soovisin, et oleksin võinud aega tagasi pöörata, ja mõtlesin isegi, kas saaksin temalt paluda koopia meie vanadest armastuskirjadest! Kuid see oleks kõige rumalam asi, mida kindlasti küsida. Ma olin kaotanud oma armastusmälestused, kindlasti, aga õnneks mitte mõistuse. Vahetasime numbreid ja kallistasime teineteist hüvasti.
Kui ma vaid teaksin tollal, kuidas ma end praegu tunneksin, poleks ma võib-olla kunagi põletanud virna vanu armastuskirju ja kaarte ning teinud nende ümber hõimutantsu.
Võib-olla oleksin istunud oma esimese sõbrannaga ja rääkinud mälestustest, mis tundusid mulle ka naljakad. See oleks olnud tore. Kuid nüüd on see ajalugu ja ma ei kahetse. Kuid ainus asi, mis selle sisse hõõrub, on asjaolu, et ma ei mäleta oma esimest suudlust, esimest kohtingut ja esimest armastuskirja oma elus. Kui mul oleks ainult need armastuskirjad ja ma hoiaksin neid armastusemälestusi oma sinise pakiruumi nurgas, oleksin võinud need kõik uuesti läbi lugeda ja meenutada, kui sujuv rääkija ja kirjanik ma olin, isegi kümnendas klassis!
Kuid kõik öeldud ja tehtud, kui teil on kunagi võimalus hoida oma vanu armastuskirju ja erilisi armastusmälestusi, ärge põletage neid nagu mina. Leidke kena väike nurk ja hoidke seda vihmaseks päevaks lukus!
